Uppunud laev

LACAGIkMihkli onu töötab tuukrina. Mihklit on alati huvitanud onu töö – see imepärane veealune maailm. Eriti on teda köitnud vanad uppunud laevad ja nendel leiduvad esemed. Ta on ammu unistanud võimalusest osa võtta mõnest ekspeditsioonist.

Ja nüüd tal vedas, sest onu kutsus ta endaga kaasa, et uurida ühe I Maailmasõjas uppunud laeva sisemust. Vee alla Mihklit loomulikult ei lubatud, sest selleks on vajalik spetsiaalne ettevalmistus, aga ta sai võimaluse viibida uurimislaeval ja kogu vee all toimuvat kaamera abil jälgida.

Mihkel nägi onu sisenemas laeva kajutisse, mis oli aastakümneid merepõhjas lebanud. Kajutipõrandale oli langenud igasugust sodi. Onu võttis oma tööriistad välja ja hakkas asju puhastama. Peagi nägi Mihkel televiisoriekraanilt, kuidas onu näitas talle kuldsõrmust, mis pärast mudakihist puhastamist säras nagu uus, mudasse oli vajunud ebamääraste aukudega punakaspruunikas purgilaadne ese, milles võis hoolika uurimise järel ära tunda kunagise tinatatud raudplekist konservikarbi. Selle kõrval oli külili tsingitud raudplekist ämber, mis oli pruunilaiguline. Mihklit huvitas, miks sõrmus oli nagu hiljuti poest ostetud, aga konservikarp ja ämber olid pikaajalisel merevees seismisel muutunud pruunikaks ja auklikuks. Samuti vaevas teda küsimus, miks ämber oli meres olles paremini säilinud kui konservikarp, sest mõlemad olid ju plekist valmistatud.

Kui onu uurimislaeva pardale tagasi oli jõudnud, siis kurtis Mihkel talle oma muret ja soovis saada küsimustele vastuseid. Onu tuletas meelde, mida ta ise oli koolis keemiatunnis nende nähtuste kohta õppinud ja asus selgitusi jagama.