Kuidas rakendada rollimängu meetodit

suurtee1Õppetöö organiseerimisel peab arvestama klassikollektiivis valitsevaid rühmasuhteid. Rühmatöö edukus oleneb sellest, kuivõrd õpetaja tajub klassis valitsevaid õpilaste omavahelisi suhteid ja üldist psühhokliimat.

Rühmatöö rakendamisel peaks õpetaja silmas pidama järgmisi põhimõtteid:

Iga klass koosneb mitmest mitteformaalsest rühmast, mida seovad vastastikused vajadused, ühtekuuluvustunne, sümpaatiad, huvid jms. Õpetaja peab rühmade organiseerimisel arvestama õpilastevaheliste suhetega: kes on liidrirollis, kes juhitav ja kes on tõrjutud. Paremaid tulemusi saavutatakse, kui rühm koostatakse nii, et selles on esindatud kõigi staatuste ja erinevate võimetega õpilased.

Rühmatöös peetakse grupi optimaalseks suuruseks kuni 7 õpilast. See tuleneb sotsiaalpsühholoogilistest seaduspärasustest, mille kohaselt suuremates gruppides väheneb järsult osalejate kommunikatsioonivalmidus ja kahaneb tagasihoidlike õpilaste arutlusest osavõtt.

Üheks suuremaks probleemiks rühmatöömeetodite kasutamisel on kõigi õpilaste tööle rakendamine. Ebaõnnestunult komplekteeritud rühmades kalduvad võimekamad õpilased kogu tööd ära tegema. Rühmatööoskused arenevad siis, kui igal osalejal aidatakse näha tema rühmasisest rolli.

Rühmatöö efektiivsus suureneb, kui osalejad pannakse istuma ringi- või nelinurgakujuliselt, nii et kõik rühma liikmed oleksid silmsides ja saaksid jälgida üksteise näoilmet.
Et rühmas toimuv arutelu õnnestuks, tuleb rühmatöö korraldamisel silmas pidada järgmist:

Käsitletav probleem tuleb väitluse alguses selgelt sõnastada. Diskussiooni käivitamiseks formuleerib õpetaja teema, paneb paika arutelu piirid ja loob probleemiga seotud vastuolusid rõhutades tingimused vaidluse arenguks.

Tõsisemate probleemide diskuteerimisel soovitatakse jagada üldteema õpilasrühmadele esitatavateks alateemadeks. 10-15-minutilise rühmades toimuva töö järel tutvustavad nende esindajad tehtud järeldusi. Sellele järgneb juba kogu teemat haarav väitlus.

Arutelu algatamiseks vajavad õpilased käsitletavast teemast lähtuvat eelhäälestatust. Selleks soovitatakse rõhutada rühma liikmete ühtekuuluvustunnet või ühisprobleemi olemasolu.

Väitluse hõlbustamiseks soovitatakse selle alguses läbi viia ajurünnak, mis loob igal osalejal valmisoleku oma arvamuste väljaütlemiseks. Selleks õhutatakse õpilasi leidma esitatud probleemile nii palju lahendusi, kui vähegi on võimalik. Ajurünnakut kasutatakse sageli ideede ja lahenduste genereerimisel. Lisaks sellele on väidetud, et ajurünnakul on probleemide lahendamisele eelsoojenduslik efekt: vastastikused sõnavahetused diskussioonirühma liikmete vahel suurendavad nende tundlikkust käsitletavate probleemide suhtes ning selle tulemusena tõuseb huvi vastava problemaatika vastu. Õpilased, kes muidu suhtuvad probleemi ükskõikselt, ei suuda õpingukaaslaste entusiasmile vastu seista ja haaratakse arutelusse kaasa.
Kasutatud kirjandus:

Eggen P., Kauchak D. (1999). Educational Psychology: Windows on Classrooms – 4th ed. Merrill, Prentice Hall Upper Saddle River, New Jersey Columbus, Ohio, 317.

Huitt. W. (1992). Problem Solving and Decision Making: Consideration of Individual Differences Using the Myers-Briggs Type Indicator. Journal of Psychological Type, 24, 33-44.